May 14, 2013

Eksperiment: jääkülm dušš kuu aega - TEHTUD


Täna oli 30. päev :)

 Tegin täna 10 minutilise.

Algus

 See oli väga killer-eksperiment :)


May 12, 2013

Paleo


Tegin paleo toitumisest väikese artikli.


Üliaktiivne geen põhjustab liigsöömist ja rasvumist


Teadlaste uuring kinnitab, et üliaktiivne FTO-geen võib soodustada inimeste rasvumist.

Teadlaste kogutud andmed näitavad, et FTO-geeni ja rasvumise vahel on otsene seos, kirjutas PhysOrg.com.

Tegemist on esmakordse tõestusmaterjaliga, et selle geeni üliaktiivsus põhjustab hiirtel liigsöömist ning sellest tulenevat rasvumist. Uurimistulemused näitavad, et see geen võib olla paljutõotavaks sihtmärgiks, et luua rasvumist vältida aitavaid ravimeid, mis vähendaksid selle geeni aktiivsust.

Uuringu üks juhtidest, Oxfordi ülikooli professor Frances Ashcroft ütles, et nende uuring kinnitab FTO-geeni olulist rolli rasvumise juures. Selle geeni üliaktiivsus võib viia liigsöömiseni, mille tulemuseks on ülekaalulisus.
Tema sõnul on nüüd võimalik mõelda rasvumist ära hoidvate ravimite välja töötamisele, mis FTO-geeni aktiivsust vähendaks. Ta lisas, et tegemist on ahvatleva väljakutsega, kuid konkreetsete tulemuste saavutamine võtab palju aega ning edu osas ei ole veel kindlust.

2007. aastal teatas rahvusvaheline teadlaste rühm, et nad on tuvastanud esimese geneetilise variatsiooni, mida saab seostada kalduvusega rasvumisele. Seda põhjustab DNA järjestuse muutus FTO-geenis.
Ligikaudu 16 protsenti Euroopa päritolu kahe sellise geenivariatsiooniga inimestest olid keskmiselt 3 kilogrammi raskemad kui need inimesed, kelle puhul seda ei täheldatud.
Kuigi tegemist on olulise uuringuga, on kogu genoomi hõlmavad uuringud alles esimesed sammud, mis võivaldavad edaspidi läbi viia detailsemaid uuringuid, et kindlaks määrata mehhanismid, mis on leitud seose taga.

Uuringud kogu genoomi ulatuses ei anna kindlaid tulemusi, et leitud geneetiline variatsioon otseselt rasvumist põhjustab.
DNA muutus võib olla markeriks, mis viitab sellele, et oluline geen paikneb läheduses, või et muutus võib paikneda kontrollelemendis, mis reguleerib mõnevõrra kaugemal asuvat teist geeni .
Oxfordi ülikooli professori Frances Ashcrofti juhtimisel läbi viidud uuringu eesmärgiks oli välja selgitada, kas kehakaalu kasvu ja FTO-geeni aktiivsuse erinevuste vahel on otsene seos.
Teadlased aretasid välja kahe FTO-geeniga hiired. Need olid küll hea tervise juures, kuid sõid rohkem ning muutusid tavahiirtega võrreldes paksemaks. Kahe FTO-geeniga emaste hiirte kehakaal oli tavalise toitmise juures 20 nädala möödudes tavaliste emaste hiirte omast 22 protsenti suurem. Isaste puhul oli vahe 10 protsenti.
Teadlased suutsid ka tõestada, et hiirte kaaluiibe erinevus tulenes üliaktiivsete FTO-geenide poolt põhjustatud suuremast söömisest. Ei saa väita, et inimeste puhul on FTO-geeni variatsioonide mõju kehakaalule samades proportsioonides.
Oxfordi ülikooli teadlase ja uuringu peaautori Chris Churchi sõnul suutsid nad esmakordselt tõestada, et FTO-geen põhjustab rasvumist.
Järgmiseks on vaja jõuda selgusele, miks see nii on. Näiteks, kas see suurendab söögiisu aju mõjutades, või muudab rasvavarude ning teiste kudede poolt edastatavaid sõnumeid.
Mõistes, kuidas FTO-geen rasvumust põhjustab, on olemas potentsiaalne võimalus seda takistavate ravimite loomiseks. DNA-seonduvuse uuringud on märkimisväärselt aidanud kitsendada genoomi piirkondasid, mis võivad rasvumist põhjustada.
Selle tulemusena on olemas teeviidad, millises suunas edasi liikuda, kuid neist piirkondadest on vaja üles leida täpne geen, nagu FTO-geeni puhul esmakordselt suudeti teha.
Churchi sõnul võimaldasid katsed hiirtega anda tulemusi kõigest mõne aastaga ning ta loodab, et seda protsessi saab nüüd edaspidi rakendada teiste rasvumust mõjutavate geenipiirkondade uurimisel.
Näiteks Suurbritannias on iga kolmas inimene ülekaaluline. Ülekaalulisus suurendab terviseriski mitmete haiguste osas, sealhulgas südamehaiguste, teist tüüpi diabeedi ning vähi suhtes.
Uuringu juhtimises osalenud Oxfordi ülikooli professori Roger Coxi sõnul aitavad hiirte peal läbi viidud katsete tulemusena loodud mudelid rasvumisega seotud küsimustele vastuseid leida.
Oxfordi ülikooli teadlaste uuring avaldati ajakirjas Nature Genetics.

Artikkel on kirjutatud aastal 2010. Tänaseks on võimalik juba geenidieeti tellida.


Geenidieet


Maailm tüseneb. Ameerikas on ülekaal mureks igas teises perekonnas. Briti lapsed löövad rekordeid kaalunumbriga, mis pole võrreldav ühegi eelneva ajastuga. Noorte kehakaalu suurenemine ei tule üksnes sellest, et me kasvame aina kiiremini ja pikemaks. Kuhjuvad kilod on tingitud eelkõige energiakulutuse ja toidukaloraaži tasakaalustamatusest. Me sööme liiga palju ja liiga rasvast toitu, me liigume liiga vähe. Aga kuidas on lood pärilikkusega? Kas ülekaal võib olla ka geenides?

Mida teavad tänapäeva geneetikud?

Teadus on ammu tõestanud, et ülekaalulisus ja pärilikkus pole üksteisest eraldiseisvad nähtused. Me kõik teame, et sugulussidemeis inimesed on üksteisega paljuski sarnased, nii on see ka kehamassi osas. Inimestel, kelle suguvõsas on palju ülekaalulisi, võib samuti olla soodumus lisakilodele. Uuringud on näidanud, et keskkonnas, kus ebatervislik toitumine ja vähene liikumine on kõigile katses osalenutele sama, võtab osa inimesi kaalus enam juurde ja salvestab lisaenergiat suurema rasvaprotsendi ulatuses kui ülejäänud grupp. Samasugused erinevused osalejate seas leiti ka tingimustes, kus kalorihulk oli treeningutel kulutatavast energiast madalam – mõned inimesed võtsid enam alla kui teised. See on seletatav üksnes geneetika iseärasustega.

Ka üldine ülekaalulise populatsiooni analüüs on näidanud, et lisakilode küüsis inimeste geenifond on üksteisega sarnane. See tähendab, et on olemas geenid, mis soodustavad tüsedusele kaldumist. Samas ei pruugi see tingimata viia kindla paksuks minemiseni – geenid toimivad kehakaalu tõstvalt pigem koostöös elustiilifaktoritega kui eraldi. Samuti reguleerib keha rasvaladestust suhteliselt aeglaselt, kuid järjepidevalt: igapäevane väike energiaülejääk koguneb aasta lõpuks mitmeks lisakiloks ning mitmete aastatega arvestatavaks ülekaaluks. Rasvavarude toimetamise plusspoolelt võib tuua näite, et ühekordne söömaorgia ei too koheselt kaasa lisakilosid. Keha on aeglane.

Geenide tõttu rändavad mööda põlvkondi mitmed ülekaalulisust põhjustavad sündroomid, kuid siinkohal on juttu tõepoolest tõsistest haigustest. Üksnes geneetikat siin aga süüdistada ei saa.

Mida tänapäeva geneetika veel ei tea?
Kuigi on leitud, et ülekaaluliste inimeste geenifond on sarnane, ei tea me veel, millised spetsiifilised geenid tüsenemist põhjustavad ja kas need geenikombinatsoonid on identsed kõigis ülekaalulistes suguvõsades. Samuti ei teata, kuidas ülekaalu põhjustavad geenid energia regulatsiooni mõjutavad, nii et tekib ülekaal. Me ei suuda seletada, miks toimib trenni-dieediprogramm mõnede inimeste puhul kiiremini ja me ei tea, millised on erinevused kiirelt ja aeglaselt kõhnujate/juurdevõtjate puhul.

Üksnes halbu geene süüdistada ei saa.
Kuigi ülekaalulisus on geneetikaga tugevalt seotud, ei ole pärilikkus siiski kilode kuhjumise peamine põhjus, väidavad tüsenemise trende vaatlevad uuringud. Kui rääkida tavalisest „paksust lapsest”, siis üksnes geenidega keskmisest tüsedamad vanemad oma lastele „rasket konti” ja ülekilosid kaasa ei anna. Selleks on tarvis mitmete faktorite koosmõju – vähene liikumine, kaloririkas toidulaud ja pärilikkus võivad muuta tõesti mitme generatsiooni jagu pereliikmeid tüsedusele kalduvateks. Selle järelduse tagamaaks on puhas bioloogia - inimrühmade geneetiline kogum lihtsalt muutub aeglaselt. Viimastel aastakümnetel toimunud järsk kehakaalu tõus on selle kõrval väga kiire nähtus. Seetõttu ei saa väita, et ülekaalulised vanemad ja vanavanemad panid meile geenipaketiga kaasa liigsed kilogrammid. Pigem pärisime me neilt toitumisharjumused ja suhtumise liikumisse, mis mõjutavad meie kehakuju oluliselt enam kui geneetika.

Artikkel "Kas geenid teevad paksuks?" Kairi Look
füsioteraapia ja liikumisteaduste magister
Amsterdam Vrije Universiteit

See artikkel kirjutati aastal 2007.
Praegu on juba võimalik teha geenianalüüsi järgi toitumiskava e geenidieeti.


May 5, 2013

Eksperiment: jääkülm dušš kuu aega - 20. päev


Ja hopsti 20. päev oli eile. 10 veel.

 See on vist üks lahedamaid ( cool'imaid) eksperimente :)

Sain teada:
- et mitte neeru või põit ära külmetada, tuleb liikuda koguaeg.
- et pea võib hakata valutama kui see külmast välja jätta. Saunamaailm kirjutas nii:
"Hüpates külma vette, satub keha järsku külma keskkonda. Mõne sekundi jooksul veresooned ahenevad ja veri liigub sinna, veresooned on laienenud. Juhtub nii, et ~u 200g verd sööstab järsku pähe. Selline ülekoormus võib tekitada peavalu, ebamugavust ning väsimust peale sauna.Tegelikult see kahjustab pea vereringet. Sellest tekib selline ebameeldiv tunne. ... Hüpates basseini, või kallates ennast üle külma veega, tuleb seda teha üleni, kaasa arvatud pea."


Punane ala tähistab normaalset temperatuuri u 37C (vasakpoolne joonis).
Parempoolsel on näidatud "kriisiolukord", kus siseorganite ala on soe. Sinistel aladel on temp 25C kandis.